Minu hetke suurim mure on aga hirm uppuda sellesse bürokraatiamasinasse ning muutuda ise samasuguseks enesega rahulolevaks mutrikeseks, nagu ma siin ümberringi näen. Kusagilt peaks saama vihjeid või tunnusmärke, mille järgi ära tunda, kuidas elavast inimesest saab tühm  bürokraatiamutrike...

Ah jah, ja veel. Kroonika tarvis kirja, et üleeile õhtul siis üle pika aja kohtusin Spordisõbrukesega, mis oli üllatavalt mõnus - nagu oleks alles eile lahku läinud. Eilse õhtu aga müttasin siis pisikestes südametunnistuspiinades oma kodus kodumasina eest. Kodu sai läikima ja korda, nüüd jälle aega natuke rahulikumalt ringi vaadata. Ja välja tahaks end magada ka.

Ayer nació Pere, el hermano de mi gran amigo Mateu y hoy hemos ido a visitarlos. Es muy chiquitín, creo que así será mi hermanito Àlex.

Conociendo a Pere

Revoyons les faits.  Le 22 avril 2002, la gardienne des enfants du couple composé de Martin Brossard et de Liliane de Montigny, se rend au domicile familial, de la rue Booker, à Brossard.  Elle y voit le corps de Martin, balançant au bout d'une corde, dans le salon.  Les policiers, appelés sur place, découvrent les corps de Liliane, étranglée dans une chambre, et des deux fillettes du couple, Claudia, 4 ans, et Béatrice, 18 mois, noyées dans la baignoire.  L'article révèle que plus tard, des membres de la famille de Liliane, soit son père Marcel, et ses soeurs Karen et Sandra, logeaient une poursuite de 730,000$ contre la succession de Martin Brossard pour dommages, souffrances pour eux et les victimes, et les frais funéraires.  Suite à la décision de la Cour supérieure, de leur octroyer 70,000$, les poursuivants en ont appelé, parce que le jugement ne condamnaient la succession ni à des dommages punitifs, ni pour les souffrances infligées aux victimes, ni au paiement des frais funéraires, selon ce que rapporte l'article.

La seule décision que la Cour d'appel a modifié, par rapport au jugement original de la Cour supérieure, c'est l'allocation d'une somme supplémentaire de 11,102$, pour les frais funéraires.  L'article résume les raisons évoquées par la Cour d'appel, dans son jugement.

Pour ma part, je suis porté à dire qu'il s'agit là d'un jugement dangereux.  À mes yeux, les événements n'impliquaient que Martin Brossard, son épouse et ses enfants.  Compte tenu que Brossard était majeur, et que rien n'indique qu'il n'était pas sain d'esprit, au moment des événements, je ne vois pas en quoi la succession de Brossard aurait à payer quelque somme que ce soit à des membres de la famille de Liliane.  À moins, évidemment, que les membres de la succession de Brossard, visés par la poursuite, aient eu un quelconque lien avec les gestes.  S'il était prouvé, par exemple, que Martin avait subi des pressions, de la part de ces personnes, pressions qui auraient pu déboucher sur les événements tragiques.  Sinon, pourquoi poursuivre la succession de Martin Brossard?

Bien sûr, on ne connaît pas toute l'histoire.  Est-ce que des discussions, entre les deux familles, se seraient soldées par une discorde, au niveau des frais funéraires?  Est-ce que le famille de Martin Brossard a fait preuve de mépris, de suffisance, ou d'autres types de comportements reprochables, envers celle de Liliane de Montigny?  Est-ce à croire, d'un autre côté, que la famille de Brossard n'a subi aucun préjudice, n'a vécu aucune souffrance, suite à ces événements?  Le cas échéant, pourquoi ne poursuivent-ils pas à leur tour?

Malgré mon respect pour les deux familles en cause, ici, je persiste à croire que ce genre de jugement ouvre toute grande la porte à beaucoup d'abus.  Imaginez, vous pourriez être poursuivis parce que votre fils de 18 ans ou plus, ou votre frère, majeur, a commis un geste disgracieux envers quelqu'un.  Il me semble qu'un adulte est le seul responsable de ses propres gestes, et que l'on peut poursuivre les membres de la famille d'un individu jugé coupable dans le seul cas où celui-ci est mineur, ou encore lorsqu'il est prouvé qu'il n'est pas responsable de ses gestes.  Qu'on me corrige si j'ai tort, mais un tel jugement pourrait faire en sorte que toute victime d'un vol, d'une agression sexuelle, ou d'un autre crime, pourrait poursuivre la famille du prévenu, une fois celui-ci trouvé coupable.  Cela fait en sorte que l'on pourrait même être poursuivi en justice, suite à des gestes commis par des membres de sa famille, et ce même si l'on a pas de contacts directs avec ceux-ci.

Un jugement dangereux, à mes yeux.

Là où le bas blesse, c’est là où elle ne peut plus rien faire quand elle est dans une telle situation !

Etre à l’écoute de sa famille et à celle de son couple .pouvoir réunir ce que le temps ,les circonstances les malentendus ont séparée ,c’est de l’ordre de l’impossible.

A maintes reprises elle a essayé de concilier entre les deux, sans jamais y parvenir. Pourquoi lui demande t’on de choisir ? est ce qu’on peut se séparer d’une partie de sois,sans faire couler le sang ? Faut il qu’elle choisisse entre son mari, et son père ? Mais non c’est injuste. C’est vrai que les deux sont ses hommes.

C’est vrai que les deux sont fautifs.

Etant femme marocaine musulmane elle doit obéissance à son père et à son mari. Les deux veulent lui prouver qu’ils sont des hommes et qu’ils ont leurs mots à dire dans sa vie ..

Que doit elle faire ? des fois comme ce soir elle pleure toutes les larmes de son corps,jusqu’à ce qu’il se dessèche ,que ses yeux ne peuvent même plus se fermer tant elle a mal,jusqu’à ce que chaque partie de ses tripes se soulève ,là brûle à lui courber l’échine .

Ce conflit prés de qui doit elle le régler ?

Elle aurait tant voulu suivre le conseil de son père  « laisse toi vivre et la suite viendra » du temps où le courant passait ,du temps où elle était sa fille chérie,plus encore du temps où elle était son homme des missions impossibles.

Elle aurait tant voulu que l’amour de sa vie, comprenne les sacrifices qu’elle fait et qu’elle continu à faire, qu’il voit au fond de son âme tout l’amour qu’elle a pour lui et pour leurs enfants . Elle ne veut pas choisir, elle resterait une victime malgré elle.

Elle est entre le marteau et l’enclume.

Mis mind aga selle suitsetamisega viimasel ajal tõsiselt häirima on hakanud, on tuttavate ja pooltuttavate inimeste endale võetud vabadus minu suitsetamist kõvahäälselt ära keelata või kommenteerida. Või mis veel imelikum - lausa võhivõõrad inimesed on sama hakanud tegema.

Viimane näide oli mõned päevad tagasi, kui seisin ühel teeotsal, suitsev sigaret näpus, oodates üle tee minekut. Ja olin üsna üllatunud, kui mööduva linnaliinibussi hallipäine juht oma lahtisest aknast  tegi naeratades ilmselge suitsetamist keelava näpuviibutuse minu poole. Mida paganat!!! Samuti ärritab mind aegajalt mu ülemuse mees, kes mind mõnikord trepil kohates sarkastilis-tänitaval toonil kommenteerib: "Noh, suitsetad jsiin älle, jah?!". Ja muidugi mu kunagine kallim, kes hiljuti suitsetamise maha jättis, on hakanud ühistel pidudel lausa sigaretti mu sõrme vahelt ära võtma ja ära viskama...

Ma saan aru, et inimesele ei soovitata suitsetamist kui tervistkahjustavat tegevust. Samas pole ma ju enam mingi alaealine piiga, kes ei tea, mida ta teeb ning lihtsalt sotsiaalse kuuluvuse saavutamiseks koos sõpradega suitsu pahvib. Olen täiskasvanud (mõne arvates juba lootusetult vana) naine, kes teeb oma valikud täiesti teadlikult, olles üsna hästi kursis nende tagajärgedega ning valmis nende eest ka vastutama. See on minu valik - suitsetada aeg-ajalt mõni sigaret - ja mitte kellelgi pole õigust seda mulle keelata, kui ma teen seda nii, et see teisi ei häiri. Ja reeglina ma jälgin seda mitte-teiste-häirimist väga täpselt, sest mind ennast häirib suitsetamine, kui ma parasjagu ei suitseta - näiteks bussipeatustes vms.

Seetõttu ma olengi ärritunud selle praeguse hoiaku üle. Muidugi võin sellest keelamisest leebemas versioonis järeldada, et need inimesed, kes mind isiklikult hoiavad suitsetamast, et nad kuidagi hoolivad minust rohkem, kuna mind tunnevad. Samas on see ikkagi veidi solvav - nagu ma olekski selline pikajuukseline blondiin, kes ise oma tegevusest endale muidu aru ei anna, ilma et keegi meesterahvas mulle seda otse ütlema ei tule. Krt!

Natuke on asi vist ka selles, et mulle on üldse igasugused käsud ja keelud põhimõtteliselt vastumeelsed. Ka mu ema ütles, et juba väikesest peale polevat keelamise-käskimisega mind olnud võimalik kasvatada, pigem teen ma siis nagu kiuste keelule vastupidist... Veenda  saab mind aga ikka, samuti läbi isikliku positiivse eeskuju - see paneks mind ehk mõtlema ja oma valikuid ümber vaatama.

Sinnamaani aga võtan ma neid minu suitsetamise ärakeelajaid kui sissetungijaid ning mu isikliku valikuvabaduse piirajaid. Mina ju ei lähe neile ette kirjutama, kellega ja kus nad joovad või kepivad... Nii et kui keegi tahab mind näha, kuidas ma oma okkad kerra tõmban ja turtsuma hakkan, keelake mul midagi ära...

Bueno, pues eso, que es un sitio recomendable. Aquí dejo la foto de la tumba de Jim.

* Eile siis saatsin enne suurt koosolekut laiali teate oma äraminekust ja uuest töökohast. Tore oli vaadata inimeste reaktsioone - südamlikust rõõmust ja kahjutundlikust kurbusest kuni kergendusohkeni ülemuse poolt - no mul nüüd ka süda su pärast veidi kergem:) Mis minu jaoks näitas, et mu ülemus tõesti arvas, et ma niikuinii ei olegi enam väärtuslik tööjõud ja minust niikuinii enam asja ei saa. Järgmine nädal siis tuleb teha "kohustuslik" lahkumispidu... Ma ikka veel natuke kardan seda muutust, mis tuleb ootamatult kiiremini kätte kui arvasin.

* Kolmapäeval käisime perega maal sugulaste sünnipäeval. Leidsime uue vahva koha - Kalme Veski kalakasvanduse ja - püüdmise/söögikoha Tõrva lähedal. Kuigi ilm oli suht jahe, kujunes pidu mõnusaks ja meeleolukaks. Ehk seetõttu, et meie olime siis seekord ainukesed, keda sünnipäevalised pidasid vääriliseks pidusse kutsuda, kuhu muidu olid oodatud ainult kõige lähemad pereliikmed. Jah, ja see kogu-aeg-väikesed-olnud sugulaste nooremate põlvkondade avastamine pereinimeste ja lapsevanematena - see on omamoodi vahva, aga ka veidi ehmatav - näitab paraku liiga kiiresti möödalippavat aega.

* Eile õhtul käisin sõbrantsi juures külas. Ungari reisi muljed ja pildid tahtsid kuulamist-vaatamist ning mitmeliitrine pudel ungari veini ärajoomist. Selline tõsiselt mõnus suurte ja veidi vanemate tüdrukute-naiste õhtu oli. Kinnitust sai mu hinnang eesti naiste üksikute esindajate lausa hämmastavale vastupidavusele ja järjekindlusele oma elu elamisel, sõltumata nende elust läbi astunud meeste reetlikusest ja alatusest.

* Eileõhtune sõnumisadu-vahetus ühe vana hea kaugtuttavaga teemal - kas ma tõesti ei mäleta, missugune oli see üks-nendest inimene, kellega ma 3 aastat tagasi seksisin? Ausõna ei mäleta. Ja ma isegi ei oska seda kahetseda, sest mu elust on nii palju inimesi läbi kõndinud - liialdamata kokku tuhandeid nii eraeluliselt kui tööalaselt ja see on vist mu mälu kaitserefleks, et nad kõik mulle enam nägu ega nimepidi tuttavad ette ei tule. Ainult minu jaoks märgiliselt olulisemad inimesed on ikka minuga minu eluteel, olgu kasvõi mälestustes. Ja seda juba surmani.

Kahjuks ei tunne ma hetkel ühtegi meest, kellesse ma võiksin 100%-liselt uskuda, teda lõpuni usaldada, armastada ja igati imetleda. Ja see teeb mind natuke kurvaks.

Sellest lähtuvalt kirjutan ma ka 99,9% oma blogisissekannetest tööarvutist. Tööaja kasutamisest ja tööandjate pügamisest antud kontekstis võiks muidugi eraldi sissekande kirjutada. Täna aga on teemaks hoopis koht blogimisel ja sellest tingitud eripära.

Olen nimelt erinevaid blogisid lugedes avastanud vähemalt enda jaoks teatava reegli - nimelt on kodus (trepil, voodis, köögilaual, tugitoolis, kus iganes) kirjutatud sissekanded tunduvalt isiklikumad, emotsionaalsemad ja detailirohkemad kui töölaua sündinud kirjutised. Loomulikult võttes ongi ju inimesed töötades ratsionaalsemad, pealiskaudsemad, asjalikumad kui kodus. Seda muidugi eelkõige isiklikku elu puudutavatest blogidest ja sissekannetest rääkides. Aga isegi erialaspetsiifilised kirjatükid kannavad kodus kirjutatuna hoopis teist tonaalsust.

Kui tööl kirjutatud sissekanded on reeglina sellised keskmise pikkusega ja suht stabiilse tasemega, siis koduste kirjutiste puhul on märgata kas pikka aega küpsenud mõttearenduse lõplikku fikseerimist või siis detailirohket olukirjeldust (olgu siis teemaks, kodu, suhted, inimesed, lilled, käsitöö, lapsed vms). Kodus kirjutatakse avatumalt, rohkem lahtise südamega ja inimest sügavamalt puudutavatest teemadest kui tööl. Kodus on aega oma sõnu valida, lauseid seada, ümber kirjutada, stiili lihvida. Tööl antakse nii, kuidas torust tuleb.

Täiesti eraldi kohaspetsiifilised on muidugi igasugused reisiblogid, nende kirjutamiskohtadest ja selle mõjust kirjutati kvaliteedile/kvantiteedile võiks teha omaette uurimistöö.

Ma olen omamoodi kade nende kodus blogijate peale. Ehk seetõttu, et mul pole kodus kunagi aega blogi jaoks, seal on alati 1000 muud olulisemat asja teha. Seega süüdistangi oma blogi aegajalt pealiskaudsuses ja ebaühtluses, mida kodus oleks aega rahulikult töödelda. Samas on mul ka killuke kahju nendest kodus blogijatest, sest mulle tundub, et nende jaoks on blogi väärtus nende elus tunduvalt suurema tähtsusega kui muu, võrreldes minu endaga...kui nad juba kodus blogima hakkavad. Ja ma ei tea, et ma tahaks tunnistada end ühel hetkel blogisõltlaseks:)

Minu jaoks on kindel koht mu südames nii mõnus-emotsionaalsetel kodublogidel kui asjalik-ratsionaalsetel tööblogidel. Võimalus valida just oma hetketujule vastav lugemisvara teebki bloginduse minu jaoks mõnusaks. Ja kui nüüd veel keegi asjalik tudeng teeks korraliku uuringu blogi kirjutamiskoha mõjust selle sisule ning minu mõtisklusele arendaks peale teaduslikult põhjendatud uurimistöö, siis oleks ma peaaegu et rahul... Mõneks ajaks.

Ma ei tea, mis on parim koht blogimiseks. Kas seal, kus tuleb hetketuju kirjutada või seal, kus enam ei saa kirjutamissunnile vastu panna? Mõni koht kohe kutsub maha istuma ja kirjutama, teisalt on mõnel hetkel jagamist vajavaid mõtteid ja emotsioone nii palju, et blogimise kohal kui sellisel pole mingit tähtsust. Ja on kohti, kus ma vist ei blogiks mitte kunagi...näiteks ...hmmm, ja ausõna - tegelikult ei tulnudki ühtegi kohta hetkel meelde, kus ma ei saaks blogida, kui ma ikka väga tahan. Kõige väiksema tõenäosusega kohaks on vist hoopis mu köögilaud...seal ma reeglina teen midagi muud või siis lihtsalt unistan aknast oma rohelisse aeda vaadates.

Tegelikult võiks teha küsitluse, mis on halvim/sobimatum koht blogimiseks?

El monestir de Sigena, o Sixena, és el gran desconegut dels monestirs del Císter lligats a la corona d'Aragó. Situat lluny de Poblet, Santes Creus o Vallbona de les Monges, l'abadia femenina de Sigena ha quedat oblidada en un racó de l'Aragó, tocant a Fraga o Monzón. Pot ser perquè acull el rei Pere II d'Aragó, el pare de Jaume I, derrotat a Muret, defensor dels càtars?. La mala sort que acompanyà sempre aquest monarca s'ha contagiat al cenobi que li donà sepultura. I és llàstima perquè mereix una visita. Una visita no gens fàcil: ocupat per una ordre monàstica de rigurosa clausura, obre pocs dies la setmana i poques hores. Si el voleu visitar informeu-vos-en. Hi arribareu per l'autopista AP2 o la A2, en direcció a Saragossa, la sortida que hi ha passat Fraga i just creuar el riu Cinca, en direcció Huesca i Sarinyena, al poblet de Villanueva de Sigena: http://www.villanuevadesigena.com/

El monasterio de Sigena, o Sixena, es el gran desconocido de los monasterios del Císter ligados a la corona de Aragón. Situado lejos de Poblet, Santes Creus o Vallbona de les Monges, la abadía femenina de Sigena ha quedado olvidada en un rincón del Aragón, tocando a Fraga o Monzón. ¿Puede ser porque acogió la tumba del rei Pedro II de Aragón, el padre de Jaime I, que fue derrotado y muerto en Muret, defendiendo a los cátaros?. La mala suerte que acompañó siempre a este monarca quizás se ha contagiado al cenobio que le dió sepultura. Y es lástima porque merece una visita. Una visita nada fácil: ocupado por una orden monástica de rigurosa clausura, abre pocos días a la semana y muy pocas horas. Si quereis visitarlo informaos antes. Llegaréis por la autopista AP2 o la A2, dirección a Zaragoza, cogiendo la salida que hay pasado Fraga y justo cruzar el río Cinca, en dirección hacia Huesca y Sariñena, en el pueblo de Villanueva de Sigena: http://www.villanuevadesigena.com/

Kala oli lõunaks, kui me sinna jõudsime, suhteliselt vähe alles jäänud - 4-5 müügiputkat, mis oma valikuga õnneks tavalaadale silmad ette andsid. Lubatud rääbist küll enam polnud, see-eest oli näiteks suitsetatud siiga ja angerjatki. lisaks veel terve peotäis võõramaise nimetusega kalu, kelle puhul oli näha, et meie inimesed neid osta küll ei julge, ahvatlevast välimusest hoolimata. Ja kuipaljukestki meist näiteks võikalast oskavad lugupidada?! Ise ostsime suure kotitäie ilusaid suuri suitsuräimi ja natuke suitsusiiga, sest mis parata - olime juba otsustanud, et läheme õhtul hoopis Rimis kalapäevadelt läbi ja ostame koju 3-4 kilo sealset värsket lõhet. Värsket kala meie laadal üldse ei näinud. Talvesibulate patsi saime küll ära ostetud.

Kokkuvõttes oli laat üsna kesise valikuga. Laadalavalt tuli erinevate esinejate muusikasutsusid - justnimelt sutsusid, nii 3-4 loo kaupa puhkpilliorkestrist jatsusoolodeni. Ja muidugi oli Kontra lava ees üksi jämmimas, kohalike mutikeste imestunud pilkude saatel end vabalt tundes nagu oleks ta PlinkPlongil või folgil. Ootasin laadal rohkem kohalikku käsitööd ja laadakaupa, aga seda oli seal ikka üldpildiga võrreldes väga vähe. Alles enne laadalt äratulekut leidsime ühe putkakese, kus üks pere müüs omatehtud koduseid kooke (õunaplaadikook, porgandirosinakook, mooni-marjakook) ja kohvi sinna kõrvale. Ostsime kohe suure porgandikoogi külakostiks kaasa, see maitses tõeliselt hea. Veel pakkus peremees suitsu-säinasega võileibasid, mis maitsesid ka imehead. Kui aga küsisin, et ostaksin isegi koju purgikese-kaks seda säinase segu, ütles, et tal ei tasuvat seda niimoodi müüa. No mida paganat!!! Usun, et ma polnud ainuke, kes paarisajagrammise või suuremagi purgikese delikatessi eest oleks olnud nõus oma rahakotti luhvtitama, sest midagi muud nii põnevat laadal kusagil ei pakutudki. Minu arvates on see kohalike tüüpiline suhtumine - hakkan ma siis nii palju vaeva nägema, teen natuke ja saan kiiresti peotäie raha... Selle asemel, et natuke rohkem vaeva näha ja pikema äri peale mõelda.

Pealelõunal jõudsime siis ka Avinurme metsade vahele sugulastele külla. Nagu ikka, ootas ees kaetud laud, kohe pandi meid sööma ja tundus, et perepoegadel oli laualepandud metssea-rõõsakoorehautis juba nii argipäevane, et nemad kiikasid pigem meie kaasatoodud koogi poole. Nii see maainimese elu on - sealses külas polevat enam ühtegi seapidajat, kust värsket liha saaks, seega aetakse aastaringselt metsloomalihaga läbi, mida peremees metsast toob. Ehk ainult harva ostetakse poest sealiha vahelduseks. Oma ainukese piimalehma viivad nad ka sügis-talvel ära kokkuostu, sest isegi seda ei tasu enda tarbeks pidada, aga külas niipalju piimaostjaid enam pole. Talveheina tegemine, ravimid, söödalisandid ja kõik muu läheb väga kalliks perele, kelle ainukeseks sissetulekuks ongi jäänud mets ja mesilased. Aastate jooksul on ära kukkunud nii aedvilja kasvatamine kui ka piimakarja pidamine. Nagu nad ise ütlesid - sinna nende teeotsast mööda enam praktiliselt juhuslikke möödasõitjaid ei juhtu. Viimane suursõit oli olnud möödunudsuvine sõjaväe suurõppus... Vanem poeg, kes tõsise rääkimispuudega, lõpetas kohaliku keskkooli ja otsib nüüd arvutitööd. Nooremal paar aastat veel kooli lõpuni. Samas lootusetust nendest küll ei paistnud. Tundus, et tüüpiliste eesti maainimestena on nad harjunud loobumistega ning pideva võitlusega oma ellujäämise nimel. Ehk kui kuidagi ei saa, siis kuidagimoodi ikka saab. Minulegi kui linnavurlele pandi veel suur kotitäis aedvilja ja kilone metsseatükk koju kaasa...

Metssealiha panin sügavkülma suuremaid pühasid ootama. Meile kõlbab linnainimestena poe-lõhe küll.

Foto Ü. Säälik

Niipalju siis sissejuhatusest. Kuna mu poeg sai sinna platsile Ruja ajaks tööd, siis oli meil kohe nagu tõeline perekülastus. Saime suhtkoht normaalsed kohad, mu sõbranna kolis oma lapsega ka pärast meie juurde, sest mainis, et tagant tõusuridadest ei näinud ei lavale ega ekraanile, kuigi mulle alguses tundus, et need oleksid just olnud head kohad. Imestasin ise, et esietenduski polnud välja müüdud ja poja sõnul, kes seal nüüd igal õhtul asjatab, on ikka siiamaani olnud üsna palju vabu ridasid ja kohti.

Etendus ise oli hea. Shokeerivat ja üdini läbiraputavat kunstielamust ma sealt just ei saanud, aga meelelahutusena tõesti väga hea. Arvustusi ja intervjuusid on teemal kohta meedias piisavalt ilminud, mul pole mõtet hakata neid ümber jutustama. Võigemasti Rannap oli näitlejana tõesti õnnestunud osatäitmine. Tunduvalt rohkem aga avaldas mulle tagantjärele vaimustavat muljet Sergo Varese Alender ja seda just muusikalise poole pealt: Nimelt arutasime etenduse ajal korduvalt, missugune on originaalmuusika osakaal rockooperi helitaustas ja eeldasime, et seda on osaliselt kokku miksitud  osaliste endi sisselauldud partiidega. Kui aga EE-st lugesin, et etendusese kõlab 100% originaalesitus, siis olen küll tõeliselt lummatud just Varese solistioskustest, sest tõesti - kohati oli väga raske vahet teha, kas laulis Alender või Vares. Ja see on juba omamoodi saavutus - uus Alender on sündinud:)

Mis mind natuke häiris, oli naisi ilmselgelt diskrimineeriv ja alandav kujutamine etenduses. Ma ei tea, miks Ojasoo-Semper just sellise eriti paksude värvidega maalitud gruupide-ruja-naiste versiooni sinna sisse valisid, aga mind tõesti häiris see, nagu oleks Rujat ümbritsenud kogu aeg ainult selged imbetsillid. Millegipärast ma ei usu seda ja kui see tõesti niimoodi oligi, räägib see väga palju ka nende bändiliikmete endi taseme kohta. Kahjuks negatiivse märgiga.

Natuke alla lati tundus ka etendusse sissekirjutatud nö kohustuslikud naerukohad, mis publiku seas rõkatusi tekitasid. Osa huumorikilde olid igati omal kohal ning loomulikud (a la Reet Linna intervjuu), kuid teised tekitasid mulje odavad USA seebikast, kus kohustulik taustanaer ja plaksutused asja juurde kuuluvad.

Natuke kurb on ka asjaolu, et kavalehele oli valitud esitatavate Ruja laulude sõnadest ainult pisike osa. Publiku seas oli väga palju kindlasti ka selliseid, kes enamuse Ruja laule peast ei oska kaasa laulda ning laulude sõnad on Ruja puhul väga olulise märgilise tähendusega. Aga rohkem polegi ju mõtet viriseda, sest õhtu oli ilus, etendus muljeterohke ja meel kenasti lahutatud. Ruja meelde tuletatud, mis oligi vist selle tüki üks olulisemaid eesmärk...

Ruja kodukas

Pildid Ruja kodukalt, viimane foto Priit Mürk, Postimees.

Tegelikult on lahe, et see Lotte Rasmusele meeldib. Ma olen ise ka filmi nüüd näinud miski sada korda :), aga iga kord avastan midagi uut. Kui mul on aega koos Rasmusega filmi vaadata (mitte ainult kuulata nt söögitegemise kõrvalt), siis näen iga kord filmis midagi sellist, mida enne näinud ei ole.

Rasmus elab filmile hoopis omamoodi kaasa. Film algab muttide kodust. Kui mutid ekraanile tulevad, hüüab Rasmus neile: "Muti, tauuuuuu!". Siis lendab kämmes (kaldkirjas sõnad on Rasmuse jutt filmi vaadates) akna juurde ja hakkab Lottet üles ajama. Lote paneb papud jalga ja nookseb kodust Buumo juurde. Siis Lotte natuke jipppa (hüppab) ja kui Buumo tuleb toast välja, siis nad teevad kalli-kalli.  Multikas on lõpuni nii põnev, et Rasmus on kangestunult diivani peal ja vaatab :)

Mul on hea meel, et Lotte olemas on. Eestimaine ja nii vahva :)

Igal suguvõsal on oma "mustad lambad", kelle elukäigud hälbinud suguvõsa üldistest tegevussuundadest, väärtushinnangutest ja kõlblusnormidest. Minu emapoolse suguvõsa üheks selliseks haruks on minu täditütar S. ja tema järeltulijad. Juba nooruse oli teada, et S-il on näppamiskomme küljes, seda nii võõraste kui omade tagant. Kui meie veel väiksemad olime, siis minust ligi 15 aastat vanema S-i tulekul ikka hoiatati - pange oma rahakotid peitu ja enne äraminekut kontrollige igaks juhuks üle. Otseselt ma küll ei mäleta, et meie perel oleks sellega otsest kokkupuudet olnud, pigem sellised kauged jutud ja mälestuspildid mu meeles. Muidu oli täditütar igati tore noor naine, natuke teistsugune oma pisikese füüsilise puude pärast.

Aja jooksul läks ta oma elu elama. Meestega tal ei vedanud, sest eks sarnased väärtushinnangud ei soosinud kooselu. Alkohol ja pidevad igapäevaeluprobleemid olid tema elutee kaaslasteks. Ridapidi sündis 4 last, nende isadest ei tea ma suurt midagi. Asulas oli S-il ametikorter ja töökoht, aiamaalapike. Tööd pole ta kunagi kartnud ja kuidagi ta oma lapsed on kõik suureks kasvatanud.

Oma ema juurde polnud ta enam oodatud, kui ta sealt oli varastanud suurema summa raha. Eelnevad varastamised oli emasüda andeks andnud, kuid see viimane - valede ja pettustega seotud osutus viimaseks tilgaks karikas. Aastaid tädi isegi ei võtnud S-i nime suhu. Täditütar S käib siiamaani ehk kõige tihedamalt läbi ainult oma venna ja selle perega, kuid sealgi minimaalselt.  Kõikjal on teada nii tema kui ta laste näppamiskombed.

S-i lastest vanim, K. oli väiksest peale ja juba neiuna tõeline kaunitar, suuresti emasse. Koolis algasid probleemid distsipliini ja õppeedukusega üsna vara, ma ei tea, kas tal põhikoolgi on lõpetatud. Tänaseks siis 20-ndates noorel naisel on endal tütar. K ise on juba aastaid laia elu peal, kogu suguvõsa teab, et ta töötab prostituudina ja tarbib narkootikume. Varastamine - see on juba pisike pahe kõige selle muu juures. Vanglas on ta tänaseks ma ei tea juba mitmes kord.

Ülejäänud K lapsed on ka juba vist üsna suured. Vanem poeg ei lõpetanud ka põhikooli, tal olid tõsised probleemid politseiga ja tema hetkesaatus on mulle teadmata. Täditütre S-i viimase telefonikõne järgi on ta koos oma 2 noorema lapsega kolinud siis vanuselt teise tütre juurde Kesk-Eestis. Jutu jrägi sain aru, et see korter ostetud, seega ehk nooremad lapsed veidi parema järje peal.

Täditütar S ise on aastaid oma tervisega tõsiselt hädas olnud. Ebatervislikud eluviisid, raske füüsiline töö ja pinged on vist need peamised murelapsed. Eelmisel aastal oli tal infarkt, mille tulemusena on tal pool keha endiselt praktiliselt halvatud. Iseseisvalt, päris üksi ta oma eluga enam hakkama ei saa, hea, et on veel lapsi, kes aitavad.

Kogu minu viimaste aastate info tema kohta pärineb mu tädilt ja tema teistelt lastelt, sest otsesed kontaktid täditütre ja tema perega puuduvad. Ka pere kokkusaamistel - matustel-sünnipäevadel ta ei käi. Eks ta teab väga hästi, kuidas temasse ja ta lastesse suhtutakse, heatahtlikkust ja mõistvust jätkub sel liinil ainult natukene. Tean, et ta on seal kusagil olemas, aga tema tegemistest tean vähem kui mõne lähema sõbranna omadest.

Kuni siis üleeilseni, kui ta ise mind telefoni teel üles otsis ja palus minna oma lapselast lastekodusse vaatama. Tüdrukuke on juba suur, käib 5. klassis.

Ma ei tea, mida teha ja kuidas olla. Mul on igasugune sisemine side nende inimestega kadunud. Ehk ainult kusagilt lapsepõlve sügavalt tasandilt jõuab minusse arusaam, et tegemist on ju sugulasega. Et me peaksime ju kokku hoidma ja teineteist aitama. Aga ma pole endas kindel, kas ma tahan teda aidata. Kas ma leian endas mingisugust motivatsiooni iseenda jagamiseks mulle sisuliselt võõraks muutunud inimesega.

Puht inimlikult saan aru kaasinimeste abistamisest. Olen isegi aastaid olnud heategevusorganisatsiooni aktiivne liige, kogunud ja viinud noortekodudesse riideid, süüa ja muid vajalikke asju. Olen olnud abis muudeski heategevustegevustes. Seni on see olnud ikka selline umbisikuline tegevus. Nüüd, kui on tegemist konkreetse inimesega, olen aga nõutu.

Ma tean, et mul endal on elus hetkel suht keeruline periood. Muutused nii tööalases elus kui lähiaastatel oma laste elus. Eeldatavasti on lähiaastatel vaja mu emotsionaalset tuge mu mehele, kelle vanem tiksub viimaseid aastaid. Tean väga hästi, et ma ei ole valmis oma ellu võtma praegu lisaemotsionaalset koormat. Iseendagagi ei saa ma ju hästi hakkama, nii egoistlikult kui see ka ei kõla. Samas tean ka, et kellelegi ei panda peale rohkem, kui ta kanda jõuab. Kui ma oleks valmis, oleks ma endale veel ühe oma pesamuna muretsenud. Aga see on üsna teadlik valik olnud, et aitab küll. Esialgu pean olemasolevagagi hakkama saama.

Seetõttu ma pelgangi, et see tüdrukuke seal lastekodus jääb mulle liiga hinge külge. Tean tema suguvõsa tausta ju liiga hästi. Ja mida ma oskan rääkida-teha selle võhivõõra tüdrukuga, keda ma pole elu see näinud? Tean-tean, et käiakse lastekodudes vabatahtlikeks ja lapsendatakse ju sealt lapsigi, aga minu jaoks on see hetkel kuidagi väga kauge maailm.

Mida annab sellele pisikesele neiule kohtumine võhivõõra naisega, kes väidab end olevat tema kauge sugulase? Kas tal hakkab sellest kergem, kui keski võõras tädi hakkab temaga tegelemas käima, kuigi ta teab, et ta enda ema on vanglas ja saab ehk sealt varsti välja? Ta teab, et tema vanaema ja tädid-onud on kusagil olemas, aga nemad tema vastu huvi ei tunne.

Ma ei ole vist valmis praegu seda võõrast elu enda vastutusele võtma. Sest just seda ma tunnen - astudes selle tüdruku ellu, võtan ma teatava vastutuse tema edasise saatuse suhtes. Ma ei saa ju siis enam tema juurest niisama lihtsalt minema kõndida. Nagu ta ema. Mul pole see kombeks. Ja mida ütlevad selle peale mu kodused, kui ma ühel hetkel ta meie koju toon?

Ehk ma lihtsalt paisutan probleemi hetkel liiga suureks. Võib-olla teha lihtsalt süda kõvaks, käia korraks selle tüdrukuga kohtumas, viia talle kingitusi ja siis oleks mul õigus täditütrele ette kanda, et olen vaatamas käinud. Sellega nagu kohustus täidetud. Elan oma elu edasi. Aga mis saab edasi???

Pilt Ray Caesar'ilt.

* Lõpetasin eile õhtul Dino Buzzati romaani "Tatarlaste kõrb". Nii head näidet lootusetust ootusest ja elu mõttet otsivast elamata ja mõttetust elust ma pole veel enne lugenud. Oh, homme toon tsitaate ka. Enne seda lugesin veel läbi Andrus Kivirähi romaani "Rehepapp" ja Sergei Võssotski ehtsa nõukakrimka "Järsk kurv". Huvitav, et "Rehepapp" oli minu jaoks üsna kurb ja väga tõsine raamat, vastupidiselt üldlevinud hoiakule kohustuslikust vembu-tembu-ja naljaraamatust. "Järsk kurv" aga huvitav krimka hoolimata sealsest nõukafilosoofilisest ajuloputushetkedest, mis tekitasid omamoodi südamliku äratundmishetke ning panid tunduvalt rohkem inimese üle mõtlema kui Kivirähk.

* Fiilsiili viimane sissekanne on nii hea, et loen seda peaaegu et 3 korda päevas üle. Juba mitmendat päeva.

* Tänase subtroopilise (+20 kraadi vihmasadu kl 7) hommiku tegi veidi lustilisemaks uudis hiiglaslikest veerevatest koerahunnikutest. Inimkonna õudusunenäod maailma saastatusest saavad varsti ilmsi tõeks...:)

* Olen iseendaga nii sassis, sest mulle anti ülesanne, mida ma ei oska lahendada. Mulle helistas üks mu suguvõsa "must lammas" ja palus minna vaatama tema lapselast ühes Tartu lastekodus. Tütar, lapse ema, istub prostitutsiooni ja narkootikumide eest juba vanglas... Mu sees on kõik tunded sassi, ma ei tea, kust alustada ja mida teha, sest mul pole kunagi ühtegi lähedast lastekodus olnud. Kardan iseenda reaktsioone ja emotsioone...

Foto blondepowers'ilt Flickr'ist.

Le 21 juillet dernier, je parlais du culte du corps chez les homosexuels (d'ailleurs, on s'est rendus compte que chez les gars hétéros aussi, il y a de la pression pour le corps). Parmi les commentaires reçus très intéressants, il y en a un qui m'a fait sourire, mais vraiment. C'est le commentaire de la "oh combien sympathique blogueuse outre-Atlantique" Omelette aux lardons ! ;) Voici ce qu'elle m'avait écrit (j'ai corrigé les fautes de majuscules et d'accents du commentaires, ne le prends pas mal Omelette ! :P ):

Allez arrête, les statues grecques, ça va un temps, tu dois t'en lasser. Les ganymèdes aussi.
Ces deux-là n'ont rien dans le ciboulot ! Dégote toi un sympa bedonnant ou légèrement ventripotent, c'est tout aussi bien !!!! Au moins, tu peux discuter (après…).

Omelette, je ne te connais pas, mais si je passe par Paris un jour, je vais venir te féliciter en personne de ta perspicacité. Je vous ai dit hier que je ne vous dirais pas vraiment ce qui m'attire chez un gars, mais... En parlant avec la charmante Noisette sociale et en voyant que le Célibataire frustré a exposé ses goûts sans gêne sur le blogue, je me dis que je peux bien au moins vous parler d'une chose qui m'attire chez un gars. Car bien que je ne sois pas très exigeant pour un gars physiquement, il y a des types qui me font craquer: les costauds, les nounours, les rondelets. Bref, j'aime quand un gars est plus grand (quoique ça, c'est moins essentiel) et plus costaud que moi.

Là, je vous avoue qu'en écrivant cette phrase, les joues deviennent pourpres. Parce qu'on a beau dire, mais avouer ce genre de choses, c'est gênant. Pourquoi ? Parce que là, le jugement social va y aller à fond la caisse. Après tout, vous devez vous poser la question: pourquoi ? Je vous avoue que je me la pose à moi-même. J'ai trois pistes de "solutions".

La première - Compensation psychologique: Voyez-vous, mon père avec qui j'ai beaucoup de problèmes de relation était un homme sec, froid et mince comme un clou. Les contacts physiques entre le paternel et moi se constituaient uniquement de quelques rares "binnes" sur l'épaule et, plus petit, de quelques becs à Noël ou à ma fête donné plutôt par protocole qu'autre chose. Alors, je me suis dit que, peut-être, je cherche à compenser les manques paternels par des gars plus en chair ou robuste, que je vais chercher dans leurs bras une paix que je n'ai jamais eu...

La deuxième - Insécurité physique: Je suis petit. Un petit homme face à un monde de brutes. De plus, j'ai la force physique d'un ver de terre (exagération ici). Alors, que suis-je sans défense ? Ainsi, peut-être que j'aime les gars costauds parce que j'ai l'impression d'être en sécurité en leur présence... Évidemment, c'est une impression très psychologique, mais c'est déjà ça.

La troisième - La sélection naturelle: Finalement, j'aime juste ça parce que... j'aime juste ça. C'est en moi comme certains ont des penchants pour les roux(rousses), les blonds (blondes), les grands (grandes), etc. Mes anciens copains ont tous été dodus ou costauds et je dois admettre que j'étais toujours tellement bien auprès d'eux (physiquement, en tout cas). Évidemment, ça enlève plein de candidats potentiels, mais que voulez-vous ? Mon coeur bat la chamade quand je viens à croiser ce type d'individus.

Bon, là, je vois certains blogueurs ou visiteurs mâles et costauds qui font un gulp !, sont mal à l'aise et se serrent les fesses... Les gars, les gars, les gars... Je ne suis pas intéressé aux gars qui ne jouent pas dans la même équipe alors, relaxez ! :P Comme quoi, il n'y a pas d'âge pour vouloir un nounours... ;) Peut-être un jour, il y en a un qui me chantera ce succès d'Elvis (pas un grand fan du "King du rock", mais cette chanson marchait bien avec le billet):

Alguses minusugune naiivitar ja egoist muidugi lootis sellest tegevusest ka mingit kasu saada. No et mulle antakse vastu analüüsi andmed, missugused on minu tõenäosus mingite tõbede-väärarengute suhtes ja mis tõved võiksid ohustada mu lapsi ja lapselapsi. Üks näidispõhjuseid sellise info teadasaamiseks on mu enda elust või õigemini mu poja elust. Nimelt avastati tal mingi 10-aastasena, et tal puudub üleüldse üks ülemine hammas, isegi juurekohta pole lõualuu sees olemas. Ja väideti, et see üsna tavaline nähtus, et see päritav ning uuriti, et kas kellelgi esivanematest ka sama probleem olnud. No ausõna - mina küll ei tea, mitu ja missugust hammast mu vanematel suus oli (väljaarvatud ehk ainult seda, et isal olid tugevad ja terved, emal aga kogu aeg parandamist vajavad hambad), ammugi ei tea ma midagi oma vanavanemate või äiade-ämmade ja nende vanemate hambumusest. No kust mina peaksin teadma, läbi mitme põlve see suguvõsa päritud puuduv hammas nüüd mu lapse lõualuus välja lõi!!!

Sellest ajast olengi seda geenivärki natuke terasemalt jälginud ja nüüd siis otsustasin sellest mingit kasu ka lõigata. Aga alles eile ühe tuttavaga, kes asjast veidi rohkem teab, jutustades sain teada, et minu poolt on tegemist praktiliselt puhta heategevusprojektiga. Lootus, et minu proov kuhugi reaalsele uurimisele lähiaastatel läheb, on kaduvväike, rääkimata sellest, et keegi siis mulle suvatseks teada anda, mida nad sealt leidsid. Lihtsalt proovide tegemine olevat nii hirmkallis, et selliseks massiliseks tegevuseks praegu vahendeid ei jätkuvat.

See andis mulle pisut selgust ka asjaolule, mis Geenivaramu nii hirmsasti neid geenidoonoreid endale püüab, kuigi eesmärgiks olevat saada ju endale ainult nii umbes 80 000 inimese andmed, et siis nende pealt on võimalik üldse hakata midagi edasi arendama. See pole ju isegi 10% elanikkonnast... Ometi käivad nende kampaaniad juba mitu aastat, minugi otsustamise lõplikuks teguriks sai alles nende nö "hingepüüdja" või õigemini siis doonoripüüdjast noormehe nukker nägu üksikul toolil polikliiniku värbamispunktis. Nukrate noormeeste suhtes ei suuda ma kaua vastupanu osutada, nõrk naisterahvas nagu ma olen...:)

Seega hakkangi siis täna metseeniks. Päris klassikaliseks veredoonoriks mind mu läbipõetud tõbede pärast ei võeta, ehk sobin siis vähemalt geenidoonoriks. See tagasidetu heategevus seletab mulle ka natuke, miks meid siis nö doonoriteks nimetatakse - me anname osakese endast, teadmata täpselt, kellel, millal ja kuidas neid annetusi vaja läheb. Veredoonorluse juures on muidugi tõenäosus praktilisele tagasisidele tunduvalt kiirem - nii palju juhtub meie ümber õnnetusi ja raskeid haigusi, mis vajavad vereülekandeid, ja me kunagi ei tea, millal sinna võib sattuda keegi meie väga lähedastest või me ise.

Teen siis täna omalt poolt investeeringu tulevikku - nii iseenda, Eesti kui kogu maailma tarbeks(vähemalt nii väidab nende voldik). Hakkan investoriks, kuigi tegemist vist üsna segase tootlusega invetseerimisportfelliga, samuti ei tea ma suurt midagi selle investeeringu riskide maandamisest. Katsetan, mis välja tuleb. Lihtsalt huvitav...

Foto Postimehest.

Ühesõnaga nagu sügis kunagi. Just lõi äike raksatades maja ees 3 auto valvesüsteemid signaalitama.  Vahva on seda kõike läbi akna vaadata.

Nädalavahetusel tabas mind üha tugevamalt viimasel ajal märku andev üksinduse vajadus. Mitte kuhugi ei läinud, kellelegi ei helistanud. Istusin oma kodus, küpsetasin kooke ja lugesin ja vaatasin telekat ja magasin ja mõnulesin niisama. Eelmine nädalalõpp kulges heale sõbrannale tema peatselt ilmuva raamatu korrektuuri lugemise tähe all. Esimest korda üle tüki aja kuulsin, kuidas keegi mind mu tähenorimise pärast kiidab:)

Igatahes väga imelik on see üksinduse ihalus, mis mulle vaikselt naha alla on pugemas. Igasugused foorumid tunduvad täielikud mõttetused, võõraste ligiajamiskatsed täieliku jälkusena. Hoidun suhtlemisest nii palju kui võimalik ehk siis pigem ise valides, kellega tahan suhelda, kellega mitte. Isegi suuremas seltskonnas eelistan olla pigem omaette kui kambas. Mitmed endised tuttavad-sõbrad tunduvad vastuvõetamatud ja ebameeldivad. Pealesunnitud suhtlemine mitte ainult ei väsita, vaid on hakanud mind isegi ärritama. Ja seda minusuguse sotsiopaadi jaoks!!!

Mingi jama vist. Kas see tähendab, et olen kogumas iseennast millegi muu jaoks, kogumas energiat muutusteks? Pagan seda teab.

Paduvihma on nüüd ladistanud pea 28 minutit ühtejutti ja ei paistagi, et hakkab järele andma. Veerennid katuse ääres mu akende taga ajavad üle ääre ja äike lõi korraks laevalgustuse ära. Ime, et internet veel olemas...

Mon petit, toujours désireux de faire plaisir est le roi du dessin, qu'il promet toujours d'offrir et qui, au final, reste dans sa collection grandissante.

Il y a 15 jours, il avait décidé de faire un cadeau pour la fête des pères (ne cherchez pas, ce n'était pas il y a 15 jours).
Il a donc colorié des hippocampes (ça, j'en ai déjà parlé) et fait un joli montage avec la maman et son petit.
(je découpe, il colle et colorie).

Et puis, il a voulu faire une "enveloppe" comme lui avait montré sa nounou, à savoir deux feuilles qu'on agraffe entr'elles entre lesquelles on glisse le joli dessin.

Comme il voulait personnaliser, il a le dessin ci dessus.
Quand je lui ai demandé qui était représenté. Il a bien évidemment répondu : "mon papa".

Et le pire, c'est quand il regarde 1001 pattes. Il voit ce personnage  et dit en riant : "il ressemble à mon papa" !

Mais qu'est ce qui se passe dans la tête d'un gamin de 6 ans ?!

Réfléchissez mesdames les féministes ... Vous voulez l' "égalité" ? Mais comment pouvez-vous respecter un homme qui ne soit pas capable de vous remettre à votre place quand cela est nécessaire ? Un homme sans un minimum de machisme, qui n'est pas capable de prendre des décisions, qui manque de cran, qui passe son temps à parler d'amour sentimental et pleurniche comme une femme au moindre soucis, pouvez-vous l'aimer et le respecter ? Bien sûr que non !

Je crois personnellement en la féminisation des esprits, responsable d'après moi de l'explosion des divorces.

Certes, elle doit plier, mais maintenant où tout est renversé, que faire ?

Nous, ici, et ce ce que devrait penser quiconque, c’est la Famille qui nous intéresse et c’est que d’Elle que tout découle ; et donc tous les problèmes de ce pauvre monde, découlent des ‘problèmes’ de la Famille. Commençons par restaurer le Famille et immanquablement tout le reste se résoudra forcément, et comme par ‘enchantement’, plutôt comme par miracle !

+

Le Mariage en soit n’a rien à voir avec une culture ou une religion ; Il est religieux, de Droit divin : le Droit naturel !

+

La séparation-divorce est interdite, impossible ! car en effet, physiquement et dans le sens le plus exacte possible, les époux ne font qu’une seule et même personne, chair renfermant deux Âmes.

+

Quoi que impossible et interdite dans le Mariage, pour une séparation il faut être d’accord ! Ainsi, deux associés d’entreprise peuvent se séparer en rompant le contrat les liant, et ensuite se partager la caisse.

Mais si un des associés tire sa révérence ‘à la cloche de bois’ et part avec tout ou une partie de la caisse, l’on appelle pas cela une séparation ! mais bien trahison doublée d’un vol !

Donc, si une femme fuit, en emportant toujours tous les biens du reste, elle ne se sépare pas, mais fuit, trahit ! Donc, ne dites plus jamais ‘ils se sont séparés’, mais dites la Vérité sans peur : elle a trahit son Époux et a emporté les enfants et la caisse !

+

La réponse épidermique, irréfléchie, que vont avancer certaines personnes, et certainement ultra-majoritairement des femmes, c’est que : bien sûr ce sont les femmes qui le demandent car c’est elle qui sont victimes des ‘violences conjugales’ !

Où l’art de s’enferre ! où le serpent se mord la queue…

Comment se fait-il que les femmes soient victime de ‘violences’ compte-tenu qu’elles égaleraient l’Homme ? Nous attendons toujours, ici, quelqu’un qui nous apporterait ne serait-ce qu’un début de réponse !

Il faut une bonne fois pour toutes choisir :

- Soit elles égalent l’Homme et donc il n’y a pas plus de violences faites aux femmes (sous-entendu venant des Hommes) que de violences de la femme faites à l’Homme ; ou,

- Soit il y a violence faites aux femmes (sous entendu venant des Hommes) alors, c’est qu’elles sont inférieures à l’Homme !

De plus, si elle égalent l’Homme :

- Comment se fait-il qu’il a fallu plus de 6.000 ans (pour les croyant en Dieu) ou plus de x millions d’années (pour les négationnistes !) pour s’en rendre compte ? Et subsidiairement comment, égalant l’Homme, se sont-elles trouvées en position d'infériorité, soit ‘asservies’ par les Hommes ?

- Comment se fait-il que dans un monde ‘éclairé’ qui vit maintenant dans le ‘soucis’ de ‘respecter’ ‘dame nature’ (toujours le même féminisme, la même inversion des valeurs) l’on ne veuille pas que la femelle soit soumise quant-il s’agit de l’humain, mais que l’on est admiratif lorsque l’on voit le Lion sou-mettre sa femelle par un bon coup de patte lorsqu’elle est indisciplinée, lorsqu’elle la ramène ?

- Comment se fait-il aussi que dans ce règne animal, comme pour l’homme, le Mâle est toujours plus beau, plus fort, plus grand, plus autonome, plus décidé, plus capable de s’orienter, de juger, etc. que la femelle ? Plus capable nous disions…, c’est ce qui fait dire à un personnage dans le film Hatari avec John Wayne, alors qu’ils poursuivent en Jeep un rhinocéros pour le capturer : à son allure c’est sûrement une femelle, elle ne sait pas très bien où aller, elle tourne en rond ! Et c’est pour cela que le Bon Dieu donna à la femme une Tête, un Chef : son Époux !

- Comment se fait-il que depuis que la femme est ‘libérée’ de la ‘tyrannie’ de son Époux, elle est comme jamais au grand jamais aussi asservies que maintenant : dévêtues sur les affiches ; dans les films comme en tous lieux du reste ; sur les trottoirs et commerçable dans des réseaux de ‘traite des blanches’ ; une pauvre gamine livrée à des pervers ; ou seule dans un appartement vide de bonheur paisible mais plein d’orgies sexuelles ; etc. ? Uniquement parce qu’elle est ‘libérée’. Uniquement parce qu’elle s’est révoltée et a perdu ainsi la tête, sa Tête, son Chef, son Époux, et qu’alors elle ne peut que divaguer, errer lamentablement ! car en effet la femme est incapable de se gouverner, de s’orienter !

Et toute cette désolation, ‘uniquement’ parce qu’elle n’est plus capable (ne veut plus) d’accepter le Gouvernement d’un Père, puis d’un Époux que Dieu voulu lui donner dans Son infinie Bonté !

Reconquête ! Cessons la langue de bois !

Un Homme sait, car c’est inscrit ‘dans ses gènes’ qu’ils disent, nous, nous dirons dans sa Conscience, que sa femme doit Lui être soumise, et que le cas échéant : Il est Droit, il a même le Devoir de l’obliger à se sou-mettre :

S’il devait compatir à sa femme, il devait la discipliner, puisqu’elle était son inférieure, car l’homme est le chef de la femme.

+

Refusons l’émotion, tenons-nous aux principes ! oui, et ceci est écrit (à la Saint Ignace de Loyola, le 31 juillet 2008) après que nous ayons pris connaissance de l’intérêt qu’a porté le site http://intransigeants.wordpress.com à notre œuvre, ne transigeons pas avec la Loi naturelle qui régie la Famille depuis Adam. Soyons Intransigeant quand à la Puissance du Chef de Famille, seul Roy et prêtre en sa Maison, donc seul législateur et bras séculier, et directeur spirituel de Celle-ci !

Nous devons courir au secours du Chef, sans considération d’origine ethnique ou religieuse, car il s’agit du Droit naturel, mais ce sans toutefois cacher, bien au contraire, son étendard de catholique, disons-Lui que nous venons au nom de Notre-Seigneur Jésus-Christ !

Ainsi par exemple, si nous aidions un musulman à sauver ou défendre Son foyer, nous en ferions forcément une Âme touchée ! Un chrétien doit être un bon samaritain, et pas seulement si le Chef roué de coup et laissé pour mort sur le bord du chemin vers la Vie a répondu favorablement à la question de sa filiation à l’Église catholique !, le reste suivra forcément !

De ne pas aider un Chef de Famille (enseignement, aide effective, réconfort, etc.) est une transgression à la Loi naturelle, à la Charité chrétienne, soyons Intransigeants, comme les Vendéens, les Cristeros !

S’agissant d’une croisade, il faut un Fédérateur, un Chef des Chefs de Famille ! Organisons-nous, Chefs de Familles, pour la sauvegarde de Nos Maisons !

LIRE TOUT L'ARTICLE : http://restaurationdelafamille.blogspot.com/2008/07/certes-elle-doit-plier-mais-maintenant.html